Dokumendid > Ajalugu > Ameerika Ühendriigid 20.-21.sajandil

USA 20.–21. sajandil

Lektor: Reigo Lokk 4 AP-d

Programm

Sissejuhatus

USA välispoliitilised traditsioonid

On kaks põhisuunda: internatsionalism ja isolatsionism. Välispoliitilise aktiivsuse järgi siis jagataksegi USA ajalugu mitmesse perioodi:

• 1776–1798; 1824–1844; 1871–1891; 1918–1940; 1966–1987 ISOLATSIONISM
• 1798–1824; 1844–1871; 1891–1918; 1940–1966; alates 1987 INTERNATSIONALISM

Vahe siis selles, kas domineerivad sise- või välispoliitilised tegurid. Aktiivsust saab mõõta nt annektsioonide järgi: iso-perioodidel oli neid 0, interi omadel aga senini 22! Samuti on sõjad toimunud inter-perioodidel enamasti. Iso ei tähenda täielikku maailmapoliitikast väljalülitumist (eriti 20. sajandil), vaid pigem tegelemist lääne poolkera asjadega ehk Euroopa unarusse jätmisega.

Exceptionalism

On USA-laste idee oma riigi erandlikkusest, misõttu oma tegevus on hinnatav vaid iseendi poolt. Erandlikkuse aluseid võib jagada üleloomulikeks, geneetilisteks või keskkonnast tingituteks; näidetena vastavalt et USA on jumala poolt valitud eeskujuks teistele riikidele - nagu messias -, USA elanikkond on sulam kõigist ning seekaudu arenenuim, riik on ookeanide poolt kaitstud manner oma laialdaste loodusvaradega - põhjuseid võib nimetada veel ja veel.

Erandlikkus loodud, on teda mitmeti tarvitatud: ühendades eri rahvusi patriootiliseks tervikuks, sekkudes meelevaldselt (ja nüüd juba ülemaailmselt) väljaspool oma riiki toimuvasse, lugedes end vajadusel rahvusvaheliste seaduste ja tavade üleseks.

Käsitlust oma erandlikkusest on üsnagi põhjendatult peetud sisepoliitiliste sammude või imperialismi varjamiseks ilusate sõnade taha.

Unilateraalsus, Monroe doktriin ja multilateraalsus

Seisukoht, et ainus reaalne tegija välispoliitikas ongi USA. Teised ei suuda tema sihte väärata, peavad alluma. USA ei pea arvestama mitte kellegagi ja tal on varuks lisaks oma supervõimsusele veel üks salarelv: Monroe doktriin. Esialgu oli Briti laevastiku toel loodud, et vältida Euroopa riikide sekkumist Ameerika asjadesse (kartis uue ohtliku koloniaalimpeeriumi tulekut), ent kui USA tugevnes, hakkas sellega õigustama oma agressiivset välispoliitikat. Sisuliselt lõi sellest õigustuse sekkumaks kõigi teiste Ameerika riikide asjadesse, kui talle tundus, et seal hakkab midagi nihu minema või oli maad juurde vaja (nt. Mehhiko puhul). Hiljem laiendas doktriini veelgi: USA peab sekkuma kõikjal, kus demokraatia on ohus. Wilson lõi selle idealistliku tõlgenduse, tunduvalt reaalpoliitilisemalt on seda kasutatud hiljem. Aga sellele suunale tegelt pani aluse T. Roosevelt 1904, kui väitis, et USA-l on paratamatu kohus olla läänepoolkeral "rahvusvaheline politseinik" (nüüdseks siis "maailma sandarm"). USA arvab, et talle on rohkem lubatud kui teistele riikidele, sest ta võitleb ju õige asja eest! Seetõttu ka topeltstandardite süsteem- USA võib teha pisut kurja või valet, et saavutada head lõppeesmärki.

USA moraalsusele vastandub aga tugev legalismipüüd ehk konservatism, sageli püütakse säilitada olemasolevaid pol. režiime, et hoida ülemaailmset stabiilsust, seega tuleb ikkagi mängu ka vana jõudude tasakaalu poliitika (a la Euroopas 20. sajandini). Vahe selles, et tasakaalu püütakse ennekõike (vähemalt sõnades, mida enamik ameeriklasi ka usub) hoida moraalsete printsiipide kohaselt (n. Briand-Kellogi pakt, mis keelas sõjad). Et tuleb arvestada moraalikategooriate ja legaalsete režiimidega, siis tuleb ikkagi USA poliitikasse sisse ka multilateralism.

Demograafilised protsessid

Elanike kasv: 1915 oli 100 miljonit, 1967 200 ja 2006 juba 300! Kasv jätkub, sest aastas tuleb sisse umbes miljon immigranti + veel loomulik iive.

• IMMIGRATSIOONIPOLIITIKA

1790 oli USA-s kõigest 3,9 miljonit inimest, neist enamik valged protestandid (WASP), viiendik mustad orjad. Et riik pidevalt laienes ja seal palju tühje alasid, siis vaja uusi sisserändajaid kogu aeg. Seega ei piiratud siiserändu kuidagi ja neid muudkui voogas. Euroopale lisaks hakkas neid tulema ka Aasiast ning lõuna pooltki. 20. sajandi alguses oli suurim buum, mis kestis I maailmasõja lõpuni. Siis aga algas USA-s suurem immigrantidevastasus, sest need võtsid ju töökohad ära, manner oli e-v juba asustatud ning odavnesid palgad. "Põlisameeriklased", eriti WASP-id tundsid endid ohustatuna ja nõudsid sisserännu keelamist. Eriti äge oli muidugi KKK, aga ka teisi org-e. Rassismi vohamine. Valitsus püüdis asja lahendada kvoodipoliitikaga: 1924 kehtestati Johnson-Reedi seadus, millega lubati USA-sse immigreeruda vaid enne 1890. aastat USA-s elanud rahvustel vastavalt nende hulgale USA rahvastikust samal aastal. Nii piirati räigelt nii Aasia kui ka Lõuna-Euroopa (eriti Itaalia) immigrantide sissevoolu. Samas soositi Põhja-Euroopa immigrante, et säilitada valgete protestantide enamus. See immigratsioonivastastele meeldis ja nii sisevastuolud mõnevõrra rahunesid. Mittesoovitavate kodanike nimekirjad koostati ka, seal oli sees näiteks ka Eesti!

Pärast II maailmasõda hakati asju pisut leevendama: 1952 võeti vastu McCarran-Walteri seadus, mis kaotas rassilised piirangud, kuid kvoodipoliitika jäi püsima. 1965 võeti vastu immigratsiooniakt ehk poolkerakvoodid, millega kaotati need piirangud, ent asja jäid limiteerima veel asjad, et soodustati USA-sõbralike riikide elanike sissevoolu, eriti läänepoolkeralt. 1978 loodi üldkvoodid, mitte aga rahvuste kaupa otseselt, vaid konkreetse arvuga (290 000 tüüpi aastas), 1980 vaadati ümber (270 000 aastas + poliitilised, humanitaar- ja sõjapõgenikud). Tegelt ronib ikkagi sinna tunduvalt rohkem rahvast sisse, eriti Ladina-Ameerikast.

Eriti Kuubalt on rahvast tulnud USA-sse: algas onu Fideli võimuletulekuga 1959 ja on pidevalt jätkunud: Kuubal väga mugav kõik režiimiga rahulolematud naaberriiki saata. Esialgu võeti pagulasi avasüli vastu, aga siis vastumeelsus, hakati piirama. 1980.-tel püüti aktiivselt immigrantide vastu võidelda, ent peagi saadi aru, et see on suht lootusetu. 1990.-tel hakati neile lubama naturalisatsiooni, püüti ka nende kultuuri USA omasse paremini sisse sulatada. Viimasel ajal on immigratsioonipoliitikat pidevalt ümber vaadatud, aga mingid selget lahendust pole leitud. 2006 oli illegaale ikka väga jõhkralt, kuni 15 miljonit! Bush lubas miskit teha, eks näis. Multi-kulti üha kasvab, mis sellest lõpuks välja tuleb, pole päris selge. Kas inglise keel tõrjutakse tema positisoonidelt?

USA tõus suurriigiks

Jim Crow süsteem

20. sajandi algul oli põllumajanduses väga suur langus, vaesumine ja rahulolematus. Seetõttu hakati taas neegreid vihkama. KKK ja muud toredad tegelased. 1904 oli Lõunas vaid 3000 hääleõiguslikku neegrit. Valged tegid nn. Jim, Crow süsteemi: rassisegregatsioon, neegeritelt kodanikuõiguste äravõtmine ning nende pidev tagakiusamine. Alles 1930.-tel said mingid õigused kohtukaitsele, segregatsioon jätkus aga kuni 1960.-teni, mil kodanikuõigused järk-järgult läbi suruti. Enne neid aegu aga kasvas neegrite ränne põhja, kus eriti sõja ajal töökäsi puudu. Nii kasvas Lõunas viletsus veelgi, seal rajas M.Garvey Universaalse Neegrite Tingimuste Parandamise Liiga. Aga ega sest eriti abi pold, seda enam, et ka tema pooldas rassisegregatsiooni (aga siis võrdsete õigustega nii mustadele kui valgetele- separate but equal). Kommarid arvasid aga hoopis, et nagu indiaanlastel, peaksid ka mustadel olema oma reservaadid!

Majandusareng enne I maailmasõda

USA muutus 19. sajandi lõpuks tööstusriigiks nr. 1 ja kasv muudkui jätkus. linnad kasvasid meeletu kiirusega, aga samas ka vaesus ning viletsus. Ülirikkad vs ülivaesed, tekkis suur hulk TRUSTE- nafta, õli, toioduained, raudteed. Surusid konkurendid halastamatult välja ja tegid, mida tahtsid. Nii koondus 1915. aastaks 60% USA rikkusest 2% elanike kätte.

T.Roosevelt sai aru, et asi on hapu ja hakkas asju muutma. Juba varem oli vastu võetud Shemrani Trustidevastane seadus, aga see ei leidnud kuigi suurt rakendamist. Nüüd aga hakati selle abil trustide vastu võitlema. Eesmärgiks aus, vaba konkurents, kus hinnad ja majandus pole mitte kokku lepitud, ära määratud, vaid isereguleeruvad. Nii Roosevelt kui Taft olid selles päris edukad, ka Wilson jätkas sama joont, võttes vastu mitmeid uusi seadusi. Ent suurkompaniid jäid ikkagi üldjoontes püsima, kuigi nende tiibu kärbiti. Kuni 1930.-teni sama värk ikka. Jube saastamine toimus ka, selle piiramiseks loodi rohkelt looduskaitsealasid (eriti Roosevelt). Palju leidureid ja uuendajaid, kes töösutsarengule kaasa aitasid (Edison, Bell, Ford).

USA imperialismi põhjused ja suure malaka poliitika

USA oli 20. sajandi alguseks niisiis majanduslik suurvõim. Tekkisid ka mõtted, et poliitiliselt peaks oma mõju kasvatama, et majandust veelgi tagant utsitada. USA-le loodi mingi jumaliku õiguse doktriin, et võib igale poole sekkuda, kui vaja. Tema ambitsioone tunnistasid ka Euroopa koloniaalimpeeriumid, tõmbudes tast eemale. 1867 osteti Alaska, et vältida Vene kohalokekut kontinendil. 1891 tühistati Homestead Act- Ameerika oli täis, vaja nüüd laieneda väljapoole. 1898 tuli sõda Hispaaniaga, kust saadi palju valdusi. Nii läks lahti koloniaalpoliitika ning mõjusfääride haaramine, mis jätkus kuni 1930.-teni, mil tuli heanaaberluspoliitika ehk pigem rahumeelne ja majanduslik sekkumine treiste Ameerika riikide asjadesse. Suure malaka poliitikat ajas kõige rohkem Teddy Roosevelt, kes sai nõnda ka ju Panama kanali! 1904 ütles Roosevelt, et oma seisundi tõttu on USA-l paratamatult eriõigused läänepoolkeral ning et ta peab mängima seal rahvusvahelist politseinikku, et jõudude tasakaalu hoida (Monroe doktriini täiendus: USA sekkub, aga Euroopa ei sekku!).

Interventsioonid Ladina-Ameerikas 20. sajandi I poolel, heanaaberluse poliitika

1898 oli USA käes Kuuba, Puerto Rico ja veel mõningad alad. Kuubalt lahkuti 1902, ent jäeti Platt'i seadusega endale õigus alati riigi siseasjadesse sekkuda, see tühistati 1934, selleks ajaks olid USA väed 3x käinud Kuubas asju "korda" ajamas. Puerto Rico jäigi USA kätte. Panama riik tekitati 1903, et saada kanalit, kanal jäi kuni 2000. aastani USA kätte. Lisaks sekkuti veel mujalegi, aga püsivamaid okupatsioone ei tehtud: oma mees pukki ja minekut. Seetõttu pidi mõnikord mitu korda käima, kui USA-sõbralik diktaator kukutati ja asendati mittesõbralikuga. 1930. aastatel lõpetati see asi üldse ära, aeti heanaaberluse poliitikat ehk enam jõuga eriti ei sekkutud. Pigem majanduslikud huvid, mida hoolega hoiti. Lisaks sellele veel ka positiivne suhtumine riikide edusammudesse ja nende toetamine, et nad USA vastu ei pöörduks. Selline poliitika tõi ka edu: II maailmasõja ajal toetasid Ladina-Ameerika riigid USA-t.

Panamerikanism

Algas 19. sajandi lõpus, USA algatatud solidaarsusliikumine, et veelgi enam piirata Euroopa mõju. Teised riigid pidid USA algatust aktseptima, kui ei tahtnud suhete halvenemist. 1896 loodigi Panameerika Liit, mis 1948 nimetati ümber Ameerika riikide Organisatsiooniks, toimib tänapäevani. Omavaheline maj.-pol. koostöö, konflikte püütakse lahendada rahumeelsel teel ja neid ka ennetada.

Realpolitik contra wilsonism

Sellest räägib põhjalikult Kissinger "Diplomaatias" (2. peatükk, lk.-d 28-61).

Phmtl 2 presidendi, T.Roosevelti ja W.Wilsoni vastasseis. Esimene oli reaalpoliitik, jõudude tasakaalu ja imperialismi toetaja. Wilson oli aga idealist, soovis luua ülemaailmset rahulikku korda, mis tugineks demokraatial ning kollektiivsel julgeolekul. Wilsoni suund on vähemalt ametlikult peale jäänud.

Tee sõtta

USA ei tahtnud esialgu I maailmasõtta minna, et las eurooplased madistavad omavahel. Ent Saksamaa poliitika muutus üha USA-vaenulikumaks. Lasid laevu põhja ja kuulutasid piiramatut allveesõda (1917 algul). 1916 veel ka Zimmermanni telegramm, millega Mehhikol soovitati USA-d rünnata, et küll siis Saksamaa ka appi tuleb. Aprillis 1917 katkes ameeriklaste kannatus ning kuulutati sõda.

Rahvasteliidu temaatika

Jällegi Kissinger, aga ka "Lühike Ameerika ajalugu" ning "Ameerika Ühendriikide ajalugu" (Jenkins)

Wilson tahtis teha, aga ameeriklased taas isolatsionismi-maiad, pettusid Euroopas ja sulgusid endasse. Wilson ei võtnud vabariiklasi Pariisi kaasa ja need solvusid, lisaks veel ka polnud nõus tegerma mingeid järeleandmisi, mida Kongress USA suhtes tahtis. Nii kasvas RL vastaste hulk USA-s pidevalt. Wilson püüdis küll agiteerida, aga sai insuldi. Ja nii kukkuski RL idee USA-s läbi.

Sõdadevaheline periood

Suund isolatsionismile

Harding sai 1921 presidendiks loosungiga "Tagasi normaalsusesse" ehk loobuti suurtest välispoliitilistest ettevõtmistest, ideaalidest ja keskenduti äritsemisele. Sisepoliitiline rahu ja stabiilsus, mida tahtsid enamik rahvast. Harding ja Coolidge suutsidki selle tagada, kehtestades protektsionistliku tutrumajanduse, millega teeniti tohutuid kasumeid. Poliitikasse väljaspool Ameerika mandrit sekkuti harva.

Maailma majandussuhete reguleerimine

Pärast I ms-a oli USA-st saanud maailma rikkaim riik, lisaks sellele olid kõik Euroopa riigid talle ka võlgu. Maailma finantskeskuseks sai Londoni asemel New York. Euro-riigid olid vaesed ning ei suutnud võlgu maksta. Ainus, kes seda tegi oli Soome, pälvides suure kiituse. Teised riigid aga lõpetasid 1930. aastatel sõjavõlgade tasumise täielikult ning pole neid siiamaani ära maksnud (USA ka loobus nende taotlemisest, nähes, et raha tagasi saada on võimatu). Aga enne, kui see asi teoks sai, püüdsid USA-lased kuidagi raha siiski välja meelitada, üritades majandust jalule upitada, et siis majanduskasvu pealt nad võlad ära maksaks. Kõige tõsisem oli Dawes'i plaan, mis püüdis Saksamaad aidata. Algas 1923 ning sellega investeeris USA tohutuid summasid Saksamaasse, makstes sisuliselt tema eest reparatsioone. Peetakse Marshalli plaani eelkäijaks. Ent lõpuks kukkus seegi plaan läbi, sest Saksamaa ei saanudki nii rikkaks, et suuta lisaks reppidele veel ka sõjavõlga maksta. Teine plaan oli Youngi plaan 1929, mis püüdis aidata kõiki Euroopa riike, leevendada reparatsioone ning kärpida sõjavõlgu. Siis tõmbas aga Suur Majanduskriis kõigele vee peale.

Briand-Kellogi pakt (1928)

Lepe, mis keelas ära sõjad välispoliitilise vahendina. Pr-USA lepe, millega ühinesid pea kõik teisedki riigid. Ent kuna sõdade keelamisel mingeid tagatisi polnud (Kellogg ise ütles, et neid pole ka vaja, sest kui keegi sõda alustab, on pakt niikuinii rikutud ja seetõttu teistel osalistel mingeid kohustusi pole ehk see oli tegelt täiesti mõttetu), välja arvatud "avaliku arvamuse surve", siis ei tuld sellest mõistagi midagi välja, seda enam, et agressori mõistet ei hakatud selles defineerima.'

1920.-te sisepoliitilised arengud

• Punane hirm (Red Scare)

Algas 1917, kui algas majanduslangus ja töölised muutusid rahutuks. Kartus, et Vene kommarid tulevad ka USA-sse riiki kukutama. Seetõttu väga karmid valitsusepoolsed meetmed, et kõike "kahtlast" alla suruda. Nii represseeriti pea kõiki töölisorganisatsioone, välja saadeti tuhandeid "kahtlasi" (pms. I ms-a kaotanud riikide endised kodanikud) ning loodi FBI (J. Edgar Hoover). Anarhistid ja kommarid suruti maha, siis algas majanduskasv, mis hea ka töölistele ja nii sisepinged kadusidki!

• Majanduskasv ja korruptsioon

Oli täielik vabaturumajandus, mis soosis rikkureid, kes veelgi enam jõukastusid. Börsil mängimine üldvaldav, mingeid tagatisi aga pold, hinnad blufiti meeletult üles, nii et ettevaaltikud tüübid said varsti aru, et järgnema peab tohutu langus. Keynes näiteks ütles, et on väga halb, kui üldse riigipoolset kontrolli pole, nagu USA-s see asi toimuski. 1% käes oli 61% rikkustest. Keeluseadus, mis tekitas tohutu kuritegevuse (Al Capone). Harding jt olid ise väga korrumpeerunud, aga et kõigil läks üle ootsute hästi (maj.), siis kedagi see eriti ei huvitanud. Äriajamine oli üleüldine, pikemate protsesside ja kaugema tuleviku peale ei mõelnud eriti keegi.

Suur Depressioon

• Kriisi tekkepõhjusi
• Majanduskriisi reguleerimine: New Deal
• John M. Keynesi mudel
• USA peamised sots-maj reformid ja nende mõjud

PRÄEGUZSEKS KÖIK, JÄTKUB... lõõdetavästi

Seminar

USA ja Vene praegustest suhetest kirjutas 31.3. Postimehes suht huvitavalt Kissinger! USA-Vene pinged

Kagan

Mõned põhipunktid:

• USA-le on maailmas rohkem lubatud, sest ta on praegu ainus maailma supervõim ning kaitseb relvajõul lääne demokraatlikke väärtusi, keegi teine sellega hakkama ei saaks. Seetõttu ka need topeltsrandardid, mis eurooplastele äärmiselt valed ja silmakirjalikud tunduvad. USA peab neid rakendama, et oma positsioone säilitada. Ei tule rv kohtusse ega rakenda demokraatlikke põhimõtteid sõdades "kurjuse teljega" (silm silma vastu printsiip).
• Euroopa on sõjaliselt nõrk, aga majanduslikult tugev, seetõttu tahab maailmaasju ajada rahumeelselt ja nii, et ise sellest võimalikult suurt kasu saab. On ehk järjekindlam ideoloogia poolest, ehkki USa rõhutab demokraatlikke väärtusi ja patriotismi rohkem, reaalsusesd peavad aga eurooplased nendest rohkem kinni. Paradoks aga selles, et kui poleks USA sõjalist võimsust, siis ei oleks Euroopal võimalik ideaalide järgi elu korraldada. Seega, Euroopa rahuparadiisi kaitseb ideoloogiliselt "õige" USA sõjaline jõud, mis aga peab seetõttu ka sageli demokraatlikest ideaalidest kaugenema. Seega pole olemas ideaalset lahendit ning USA ja Euroopa ei mõista teineteist.
• Euroopa tahaks asju ajada vaid ideaalide järgi ehk sisuliselt ilma mingi sõjalise jõuta, USA aga tahab jõuga kohe kõik korda ajada (mis tal küll enamasti ei õnnestu, n Iraagis). Nii on mõlemad suhteliselt äärmuslikud, parem oleks vast, kui nad leiaks mõlemad mingi vahepealse kompromissi (n Sbr meetodi, kes küll USA-d aitab, aga muidu poliitikas ikka üldiselt muud Euroopat toetab). Et USA Euroopat aga tõsiselt võtaks, peaks tol olema oma sõjaline jõud. See tal hetkel puudub, sest panustatakse peamiselt sotsiaalhoolekandesse ning majandusse, nagu juba öeldud. Ühiskaitsepolli on küll püütud sisse viia (Lääne-Euroopa liit), ent siiamaani suht väheste tulemitega. Ehk, kui EL natuke rohkem tsentraliseerub, on võimalik ses suunas ka miskit ära teha.
• Mentaliteedierinevused. USA on padupatriootlik, väärtusi pidevalt rõhutav, otsustav ja edukultust edendav. Euroopa on rahumeelne, pehmeid meetmeid toetav ja pigem kaitsepoistsioonil. Ka patriotism on kiirelt allakäiguteel. Nii mõistetakse ka maailma valukoldeid väga erinevalt- Euroopa tunneb tavaliselt konfliktis kannatanutele kaasa, ent ei astu üle dmokraatlike ideaalide piiride, ehkki mõnikord peaks, USA võtab aga vastupidiselt mõnikord vb liiga palju vabadusi ses suhtes. Peaks rohkem kompromissidele jõudma?
• NATO probleem. Pärast Külma sõda on julgeolekurisk Euroopa piiridel tunduvalt langenud ja nii pole nad enam sõjalises mõttes USA-ga sugugi üksmeelele. Kagan näib arvavat, et Euroopa on USA suhtes tänamatu: tema teeb suuri pingutusi, et mitte ainult Lääne eluviisi sõjalisel teel kaitsta, vaid talub ka Euro-kriitikat ning püüab võimalikult ka nende tundeid arvestada, ehkki tegelikult saaks ka täiesti ilma nendeta hakkama, nii et kui seal saaks võimule mõni Bushist veelgi radikaalsem tüüp, siis võiks USA kõik: Euroopa, NATO ja ÜRO metsa saata ja teha täpselt, mis talle meeldib ning keewgi ei tuleks kobisema, sest ei saaks talle vastu, kogu Euroopa kooski ei saaks ses suhtes hakkama. NATO on suht kohmakas ja ebafektiivne, nagu viimased konfliktid on näidanud. 1999 ioli ainus NATO ühisoperatsioon Serbias, kus ilmnes see väga selgelt: Euroopa riigid kõhklesid ja kahtlesid, üritades sõjalisi meetmeid minimeerida, USA kindralid mõistagi vihased ja pettunud, et neil ei lasta tegutseda. Lõpuks olid mõlemad suht pessimistlikult meelestatud NATO-sisese sõjalise koostöö seuhtes, sest isegi kui Serbias ei saa koos tegutsestud, kuidas siis veel peaks kaitstama mõnda liikmesriiki ootamatu ja kiire rünnaku korral? Euroopa pole huvitatud efektiivsest sõjaväest, vähemalt hetkel mitte.
• USA-l ja Euroopal on seega suured erihuvid ning koos hoiavad neid küll ühised väärtused ning mõningad majandushuvid, kuid eriti alates Iraagi sõjast (2003) on selge, et nende koostöö pole sugugi iseenesestmõistetav. Nii USA sõjaline jõud "maailma politseinikuna" kui ka Euroopa majanduslik koostöö "maailma kaupmehena" on ilmselt paratamatud. Omavahelisi erinevusi tuleks mõista ja aktsepteerida, muidu võib sellest üks suur globaalpoliitiline jama tulla.

Cox (Hunt on ukse taga)

Kirjutab sellest, et Bushi ajal on selge, et Euroopal ja USA-l on suured erimeelsused ja vastastikkused huvid, asjadesse suhtutakse väga erinevalt. Asi pole sugugi vaid Bushi juhtimisstiilis ja Iraagi sõjas, vaid põhjused on sügavamal. Euroopa pole valmis uueks pikaajaliseks konfrontatsiooniks, tahtes nautida Külma sõja järgset "paradiisi". USA on aga sisuliselt juba valmistunud uueks ja pikaks "sõjaks terrorismiga" (mis temperatuuriga see olema saab, pole vist veel selge, vb pidevalt küpsev või kuumenev sõda?). Iga uus USA agressivne ettevõtmine leiab üha suuremat arusaamatust ja vastuseisu Euroopas, lõhe üha suureneb, võides muutuda liiga suureks. Stereotüübid pole ka head: USA pole ainult sõdimisest huvitatud, tal on lihtsalt teine meelelaad ja suhtumine kui Euroopal, samas pole ka Euroopa ainult majnduslikult tugev ning vaikselt degenereeruv jõud, nagu teda kujutada armastatakse. Tegelikult on Euroopas juba praegu arvestatavad välissõjajõud (60 000 meest Eurost väljaspool) ning sõjaväereformid toimivad küll, ehkki mitte nii kiiresti ja ulatuslikult kui võiks. Euro-USA suhted on jamad seetõttu, et Euroopa ei taha konfliktidesse end sisse mässida (va Britid, kes koos USA-ga rõõmsalt Iraagis talitavad ja muiodugi ka meie väike, aga kurei Eesti armee, kes seal ruulib, mida Cox küll pole paraku välja toonud!). Üldiselt võib öelda, et mõlemad pooled peaks rohkem teineteisega suhtlema ja erimeelsused ära klaarima, enne kui on liiga hilja ja mõlemad teienteises täielikult pettuvad. Ollakse ju phmtl sama asja eest väljas ning kui suudetakse omavahel koostööd teha, võidakse koos 21. sajandi nägu kujundada, kui aga eraldutakse, lõppeb see mõttetu konkurentsiga, mis võib kaasa tuua tont teab, mida.

King: kui impeerium pole impeerium

Kui impeerium pole impeerium, siis on ta järelikult USA, sest ta pole ju impeerium, vähemalt meelega mitte, sest et usalased ju ei taha, et ta oleks impeerium, eks ju, sest ta on ikka vabaduse kants ja majakas ja ei taha ausõna kedagi allutada, ainult oma suurepäraseid ja kõigile arusaadavaid ja mõistetavaid ideid vabadusest, poliitilisest liberaaldemokraatiast jne!

Aga nüüd ka tõsisemalt:

Impeerium ja Ühendriigid

USA pole impeerium, sest ei taotle selliseid eesnärke nagu impeerium ja kui isegi on, siis juhuslikult, kogemata, mitte aga seepärast, et seda oleks plaanitud nii.

Siiski on mitmed tüübid väitnud, et USA on impeerium. Andrew Bachewich väidab, et ta on impeerium, sest surub oma huve ülemaailmselt peale, demokraatia eksport kahtlemata tema huvides jne, USA on lihtsalt silmakirjalik, et seda ei tunnista. Maj-pol domineerimine, kult mõju ja dem ideoloogia tagavad USA impeeriumiseisundi, üleb ta ka. Chalmers Johnson väidab, et USA kasutab oma sõjajõude igas maailma nurgas, et tagada tema majanduse ja kapitali huvid ehk „maailmamajanduse integreerimine”, hoolimata teiste suhtumisest, ning on seega kahtlemata impeerium. Veelgi rängemalt suhtub asja Clyde Prestowitz, kes väidab, et USA praegune „nekonservatism” on tegelikult radikalism, egoism ja avantürism, mis on pakendatud ilusti traditsioonilise patriotismi retoorikasse. USA on tema arvates ise paariariig, sest ei austa teiste riikide suveräänsust, mis ometi pärast Vestfaali rahu selgelt tunnustust leidis (seega on ise selgelt eriti traditsiooniline konservatist). Samuti leiab, et USA rikub ÜRO põhimõtteid, sest otsustati ju Nürnbergis, et igasugune ennetav sõda on sõjakuritegu. Sotsiaalgeograafid N.Smith ja D.Harvey on päris kindlad, et USA on impeerium. Smith ütleb, et USA on esimene tõeline globaalimpeerium, kes tahab kogu maailma oma kontrollile allutada. On nii maj, pol kui kult hoovad, mida selleks kasutab, ta on täielikult unilateraalne ja eriti sõjakas riik. Selle ideoloogia põhjuseks peab valitseva klassi kätte koondunud suuri materiaalseid ressursse ning sellest lähtuvaid üha kasvavaid ambitsioone. Harvey ütleb, et USA teeb impeeriumiks tema kapitali kogumisest ja sellest lähtuvast välispoliitilisest agressioonist, et kapitali iga hinna eest üha rohkem ja rohkem saada. Teised arvajad ütlevad lihtsalt, et kuna USA sõjaline, poliitiline ja majanduslik dominants on maailmas lihtsalt nii võimas, siis on ta igal juhul impeerium, hoolimata sellest, et tal pole otseselt koloniaalsuhteid. Niall Ferguson arvab, et USA on impeerium, kes ei julge seda endale tunnistada ning püüab seetõttu võidelda liberalismi/vabaduse nimel. F. arvab, et USA peaks endale imp-staatust tunnistama ning ka julgemalt sedamoodi tegutsema. M. Ignatieff ütleb, et USA on mingi veidrat sorti liberaalne impeerium, mis tekkis seetõttu, et oli kodusõjas lõhki kistud ning imp on nüüd justkui haavade ravimiseks siis. Praegu on mingi pool-impeerium. Irving Kristol peab USA impeeriumistaatust paratamatuks, sest ülejäänud (lääne)maailm poleks ilma selleta hakkama saanud ning soodustas ise selle teket. Walter Berns arvab, et USA-d sobiks võrrelda Rooma impeeriumiga, millel oli oma suur roll Euroopa kultuuri tekkimisel-arenemisel ja sarnast rolli tuleks tänapäeval ka USA puhul tunnustada. USA messianistlikku poliitikat näevad paljud vaatlejad, eriti Bushi ajast on usuvõitlejalikku hoiakut ju avalikult näha. Aga tegelikult on usuteema olnud oluline USA rajamisest saadik, nii et ei midagi uut.

USA impeeriumiks nimetamisel peame aga pöörama tähelepanu kahele asjaolule:

• Kas USA ajab imperialistlikku poliitikat? 19. sajandil oli see mõistagi nii, eriti 1898 sõda Hispaaniaga näitas seda. Ometigi pole see tee jätkunud, sest nii W. Wilson kui ka F. D. Roosevelt ei püüdnud maailmasõdades USA-le lisaalasid juurde hankida. Kõik territoriaalsed vallutused toimusid enne I maailmasõda ning edaspidi pole USA-l teiste riikide suhtes territoriaalseid pretentsioone olnud. On old küll pragmaatilist muret julgeoleku pärast (Külm sõda ja mõjusfäärid), aga seegi pole kaasa toonud otseseid anneksioone.
• Kas USA valitsus tõesti kontrollib ja suunab amerikaniseerumisprotsessi, kasutades seda igati enda huvides ära? Ei globaliseerumine ega ameerika kultuuri levik ei allu mingite valitsuste kontrollile tegelt (nagu ilmselt ka mitte EL), nii et sedagi ei saa imperialismitaotluseks lugeda. Lisaks ei taha tavalised ameeriklased tavaliselt lubada valitsuse imperialismilaadset poliitikat (n. Vietnam ja praegu üha suurenev rahulolematus Iraagi sõjaga), mis ei lase riigil impeeriumiks muutuda.

Kavandaud impeerium versus juhuslik impeerium

Kavandatud on siis selline, et kogu aeg kurjad riigimehed muudkui plaanitsevad ja sahkerdavad, et impeeriumit ikka tugevamaks ja võimsamaks muuta. USA-d peavad paljud ka selliseks ja veel eriti kavalaks, sest otsese anneksiooni asemel rakendab ta kontrolli meetodit ehk surub oma tahte teistele jõuga peale, olles nii „moodne” impeerium. Imperialism kui impeeriumi loomise ja säilitamise protsess, mida peetakse USA-s üldiselt vägagi eduliselt toimivaks. Doyle arvabki, et USA on juba tükk aega globaalimpeeriumi kursil purjetanud ning jätkab seda ilmselt ka edaspidi. King ise sellega muidugi nõustuda ei taha.

Juhuslikult tekkinud impeerium selline, mis on lihtsalt väga võimas riik, mis kaitseb oma poliitilisi huve ja seda üha laiemal määral, kuni hakkab ümbruskonna üle domineerima ja muutub nõnda impeeriumiks. Lieven, Venemaa ajaloole pühendunu, on töötanud välja oma imp-kontseptsiooni, kuhu USA aga hästi mahtuda ei taha, sest L arvab, et imp ei saa olla demokraatlik, pealegi ei valitse USA president otseselt suurte välisterritooriumide üle. Ka USA poolt loodud instantsides (ÜRO, IMF, WTO, G8) ei püüa ta lihtsalt oma poliitikat teistele peale suruda, vaid peab arvestama teiste huvide ja soovidega. Siiski on USA hegemoonia niivõrd suur, et viib mõtted tema kui impeeriumi peale (juhuslikul tekkinud muidugi, sest ei sise- ega välispoliitika pole impeeriumit kavakindlalt soosinud).

Mis on kavandatud ja juhusliku impeeriumi vahe ja selle tähtsus? Kavandatud valitseb sihiteadlikult endale allutatu üle ning püüab üha juurde saada, juhuslikult tekkinu aga lihtsalt on oma rahvuslike huvide oksa liiga laiali ajanud, nii et teistega lõpuks enam ei arvesta jne. USA võib olla selleks muutunud, ehkki sisepoliitika tõttu on see suht raske: kui rahvas pole rahul, ei saa president rahulikult talle meeldivat välispoliitikat ajada. Nii II ms kui ka praegu on aga selgelt toimunud USA põhiseaduse rikkumisi valitsuse poolt: inimõigused põhiliselt (ilma kohtuta kinni pidamine Guantanamos jne), mida püütakse retoorikaga õigustada.

Kas USA on oma imperialistlike huvide kaitsja või hoopis demokraatia kaitsja? Ülemaailmsesse poliitikasse tuli ta lõplikult II ms ajal ja alates sellest on oma vägesid alati seal rakendanud, kus vajalik tundus. Praegune pres Bush on ehk kõige laiemalt USA kavasid deklareerinud: rakendab oma jõudu igalpool, kus vaja ilma mingi konkurentsita ning ohverdab end võõrate vabaduse eest (demokraatia eksport Lähis-Itta USA tääkidel). Inimõiguste büroo USA-s ei tööta korralikult, on mitu korda noomida saanud selle eest, et ei suuda kodanike põhiõigusi kaitsta. Bush ise peab aga end Wilsoni ideede kaitsjaks ning edasiviijaks. Alates 1989 on USA aidanud v paljudel riikidel saada demokraatlikeks (ent need olid ju ekskommarlikud ning tahtsid ise saada, erinvalt nendest, keda USA praegu püüab vägivaldselt pöörata, äkki on USA lihtsalt üle pingutanud ja võtab riike liialt ühe malli järgi). Palju on muutnud mõistagi ka 2001-järgne turvapoliitika muutumine. See on demokraatia sidunud otseselt julgeolekuga, ent samas vähendanud ka dem-t USA-s endas. Kas see uus poliitika tähendab USA muutumist impeeriumiks? Paljud ekspansionistlikud tegelased ilmselt tahaks, et see nii läheks. Ent üldiselt pole liigne sekkumine muu maailma asjadesse ameeriklasi kuigivõrd vaimustanud ja isegi nüüd ei taha Bush ju Iraaki väga pikaks ajaks jääda (veel vähem tahavad seda mõistagi demokraadid). Ent siiski: USA retoorika on muutunud äärmiselt sõjakaks ning ta püüab vabadust levitada hoolimata sellestki, et sellele võib kogu muu ÜRO demokraatlik blokk vastu seista. USA sellist isolatsionistlikku sõjakust on kritiseritud ka riigisiseselt, näiteks Jimmy Carteri poolt. USA-siseselt käib võitlus ennekõike müütide tasandil: kas praegune poliitika läheb riigi rajajate ideaalidega kokku või on see muutunud liialt imperialistlikuks ja agressiivseks? Ehk siin jäetakse ses osas otsad lahti: vb ongi USA-st saanud juba juhuslikul moel impeerium.

On sel vahet, kas USA on impeerium või mitte?

Imperialistlik meelsus ja bürokraatia: oluline roll impeeriumi loomisel on ju rahva ja riigipeade meelsuse mõjutamine impeeriumi kasuks. Ent USA-s pole sellist retoorikat alates 20. sajandi keskpaigast enam kuidagi aretatud. Impeeriumile on oluline ka tema territooriumil elavate inimeste kontrollimine ning piiride kaitse. Selleks on vaja aga hästi välja õpetatud kaadrit, mis USA-s aga selgelt puudub, nagu Iraagi sõda selgelt näitas (Araabia maade eksperte väga vähe). Seega ei suudaks USA impeeriumine laialadasi oma põhialadest väljapoole jäävaid valdusi kontrollida (tsiviilhalduse mõttes vähemalt mitte). Võrdlus Briti impeeriumiga: selles koolitati professionaalseid koloniste, kes pidasid endid allutatud rahvastest ülemateks; USA aga püüa vastupidi sellist elitaarsust (väh sõnades) vältida. Samas väidab aga näiteks David Caute, et Külm sõda oli phmtl kahe impeeriumi vastasseis, kes püüdsid end igas eluolu valdkonnas üle trumbata, et üldsuse silmis parem, võimsam, ideaalsem jnejne paista. USA ei taganenud sõnades siiski kunagi liberaalse demokraatia ideest ning püüdis oma huve ses vormis ka kaitsta, ehkki alati ei tuld see neil välja (Vietnam). Pole sugugi selge, kas USA toimis nagu impeerium või oli see vaid ideaalide järgi tegutsemine „surmvaenlase” vastu. Igal juhul näitab see USA välis- ja sisepoliitika probleeme, mida NL-l näiteks ju polnud: tema ei pidanud avaliku arvamusega tegelt arvestama. Samas on USA-s mitmeid probleeme, selge, et sealgi ei tööta liberaalne demokraatia korralikult (näiteks toob Puerto Rico, DC ja indiaani reservaadid, kus elavatel inimestel pole õigust presidenti valida, aga sõjaväkke lähevad ikka!).

Ülepinge

Süüdistused, et USA segab end liialt välisafääridesse ja sellest tuleb mingi jama. Ameerikavastane retoorika kasutab seda tihti ära.

• Ülepinge majanduses: USA „sõda terrorismiga” on selle majandusele mõjunud väga laastavalt, eelarvepuudujääk kasvab, kaitsekulutused laes ning sotsiaalhoolekanne kannatab.

• Poliitika: USA pressarid pärast Teddy Roosevelti on hoidunud imperialistlikust poliitikast ning lükanud ärmise põlgusega tagasi kõik võrdlused NL-impeeriumiga. Nad on välismaal oma huvide kaitset püüdnud saavutada mitte otsese sekkumise, vaid pigem neile positiivsete arengute toetamisega (n Jaapani puhul toetati dem riigikorra ülesehitust, aga sisepolli otseselt ei sekkutud). Imperialistlikud tendentsid on USA poliitikas pigem rohkem pinda võitnud siis, kui ta on olnud isolatsionistlik (et ajame oma asja ja võimutseme ümbruskonna üle), maailmapoliitikas need väga välja ei löö. Reagan ei mõelnud NL-u „kurjuse impeeriumiks” nimetades USA-st kui „headuse impeeriumist”, vaid pigem kui liberaaldemokraatlikust impeeriumide (eriti muidugi siis kurjuse oma) lõhkujast.

• Kultuur: USA kultuurile seistakse vastu seepärast, et on vana harjumus seda pidada madalamaks kui Euroopa oma, pealegi on see tunuduvalt intensiivsem ning laiematele massidele mõeldud, nii et tekitab ehk paratamatult vastumeelsust.

• Sisejulgeolek: probleem välisafääridega selles, et need neelavad tohutult raha, mida saaks riigi sisejulgeolekuks palju paremini ära kasutada. Bush on püüdnud tappa 2 kärbest 1 hoobiga: CIA ja FBI on pandud koos tegutsema. Ent mis sest tuleb, pole selge.

Rahvuslikud väärtused

USA-l pole postkolonialistlikke sidemeid mujal, kui vaid Filipiinidel. Pierto Rico on USA anneksiooni all elamisega päris rahul ning muud pisemad territooriumid ei kobise ka (ja need, kes rahul pold, said võimaluse iseseisvuda). USA rahvuspoliitika on olnud kahltemata hoopis erinev teiste rahvusriikide omadest. Seal rõhutatakse kodanike individuaalseid vabadusi, mitte aga nende ühtekuuluvust rassi, kultuuri, keele vms alusel. Seega on demokraatlikel väärtustel USA ühiskonda koos hoidev roll e nad on ülimalt tähtsad. Niisiis ei saa USA neist ka väga kaugele eemalduda (vähemalt mitte siis, kui ta ei taha muutuda mingiks hoopis teistsuguseks riigiks, n diktatuuriks). Ehk, isegi kui praegu USA blokib mõningaid inimõigusi jms-st täitmast, pidades ennast kas eriliseks või privilegeerituks, siis üldiselt on ta suhtumine ilmselt siiski demokraatiat ja isikuvabadusi soosiv. Püüab siseriiklikult saavutada võrdsust ja harmooniat, sellise baasi pealt impeeriumit ehitada on aga väga raske. (Kuidas sa siis välisalasid rõhud, kui rahvas võrdsusideedes väga kinni on?)

Järeldused

Püüab siis oma kirjatükiga näidata, et USA pole imperialistlik, sest rahvas ei võtaks seda omaks. Samas aga on valitsejate tegevust peetud imperialistlikuks. Kuidas seda vastuolu lahendada? Pakub kaks võimalust:

1. USA on uusliberaalne riik, mis püüab oma väärtusi äärmiselt intensiivselt levitada, nähes selles nii turvariskide lahendamist kui ka maailma muutmist ideaalsemaks paigaks. On viimasel ajal hakanud tunduvalt enam rakendama „kõva jõudu”, et oma huve kiiremini läbi suruda. Pole huvitatud pikemaajalisest kontrollist välisterritooriumide üle. ENT: miks siis ei anta suuremat rolli ÜRO-le ja teistele demokraatlikele riikidele, miks rõhutatakse ainult oma osatähtsust ning püütakse laiemat vastutust vältida? Neid võidakse pidada ju nõrkadeks, aga siiski jääb mitmeid küsimusi, miks USA nii teeb.
2. USA on võtlsteadvusega puudliku (koloniaal)meelsusega kolonialistide punt. Ehk siis: juhuslikult tekkinud impeerium, mis vb ei soovigi olla impeerium.Kas USA mõtlematu tegevuse tõttu on temast saanud üle maailma aliutada tahtev impeerium? Sest ka Briti impeeriumis, nagu väidab Porter, ei domineerinud mitte imperialism ning impeeriumi endagi mõiste tekkis alles siis, kui ta oli valmis ehk suuresti samuti ettekavatsematu tegevuse tulemusena. Kas USA-ga võib olla sama lugu: kavatsused küll õilsad, ent reaalselt rakendatakse muu maailma suhtes lihtsalt jõupoliitikat? USA enda retoorika ja sisepoliitika aga ei oma selliseid toone ning tema nimetamine impeeriumiks on seega suht kahtlane väide.

Kordamisküsimused

USA välispoliitika traditsioonilised suundumused

Vt Programm ->

Unilateralism vs. multilateraalsus

Vt Programm ->

Ühendriikide demograafilised arengud

Vt Programm ->

Immigratsioonipoliitika lähtekohad

Vt eelmisest

Kvoodisüsteem ja pagulasproblemaatika

Vt üle-eelmisest

Multietnilisusega seotud väljakutsed

Kah sama värk (et immigrante liiga palju, hakkvad ingliskeelseid valgeid pelutama)

USA interventsioonid läänepoolkeral 20. sajandi I poolel

Vaata ka:

Põhiliselt Hispaania sõja (1898) tagajärjed: Filipiinid, Puerto Rico, Kuuba, Havai saared jms. Sekkuti ka muude Lad-Am riikide siseellu, et endale meelepäraseid asju saavutada (poliitika, majandus). Eriti T. Roosvelti ajal (1901–9): . Hiljem Tafti (1909–13)dollaripoliitika: rohkem majanduslik teema. Tolleaegseid interventsioone on kutsutud ka "banaanisõdadeks": sekkuti eestkätt majanduslike huvide nimel. FDR-i ajal heanaaberluspoliitika: otsest sekkumist püüti vältida, selle asemel taheti end näidata suure hea sõbrana. Osati ka õnnestus, sest II ms ajal suhtusid L-Am riigid USA-sse üld positiivselt.

Olulisemad interventsioonid:

• Kuuba (mitu korda pärast 1902. aastat veel)
• Mehhiko (igast revolutsionääride ja mässuliste vastu korduvalt)
• Nicaragua (Sandino jt vastu)
• Dominikaani Vabariik (okupatsioonid)
• Haiti (okupatsioonid)
• Panama

...

Rahvasteliidu problemaatika

Vaata ka:

Wilson käis idee ise välja, lootes sellest uue maailmakorra baasi (kollektiivne julgeolek, demokraatia, vaba ensemääramine jne). Ent Versailles' rahuleping, siseopositsioon, Wilsoni vilets tervis ja muud põhjused (sh naistele hääletusõiguse andmine: hääletasid Wilsoni ideede vastu, sest see oleks tähendanud USA sekkumise kasvu väh Euroopas, seega ka võimalikke inimohvreid) viisid selleni, et USA Kongress keeldus RL-i põhikirja atifitseerimast. Nii jäigi USA sellest välja ning ehkki mõnes RL-i projektis osaleti (desarmeerimine, sõdade "keelustamine" jne), siis üldiselt jäi RL rohkem "Euroopa siseasjaks".

USA 1920ndate välispoliitika

Vaata ka:

Ehk siis tegeleti peamiselt sisepoliitikaga ja L-Am asjadesse sekkumisega. Üldiselt ka seal vähenev otsene sekkumine, ehkki miskit siiski korda saadeti (sõbralikke režiime toetati, vaenulikke püüti kukutada).

1920ndate sise- ja majanduspoliitika

"Kuldne ajastu" Vaata ka:

Sisepoliitikas laissez-faire, riigi osa üsna väike, ehkki üks väga pentsik seadus (alko-keeld, nagu praegu osaliselt Eestiski!!!). Maffia möllas, riigitegelased keskendunud korruptsioonile ja muudele rahategemisvõimalustele. Alles majanduskriis muutis asja. Majanduses muidugi sama värk.

Ühendriigid Teises maailmasõjas

Kissingerist: FDR-i tegevus USA II ms-i viimiseks (et rahvasd üldse ei tahtnud ja FDR ikka hirmsasti tahtis agressoreid paika panna ja siis lõpuks see tal ka õnnestus, kui oli kavalalt Hitlerit, japse ja Mussolinit halvas valguses näidanud). Astub sõtta Pearl Harbori tõttu (kes teab, kui kaua muidu oleks pidanud FDR ettekäänet ootama?). Hitler on nii rumal, et kuulutab USA-le ise sõja (ainus, kes Hitleri sõpradest ei kuuluta, on Soome). USA siis aitab kõiki oma sõpru majanduslikult-relvastusega jne Põhiliselt sõdib Vaiksel Ookeanil, aga alates 1944 muidugi ka Euroopas. P-Aafrikasse jõuavad ka. Sõja lõppedes on selgelt maailma võimsaim riik, sest kõigist teistest on sõda suuremal-vähemal määral üle käinud. Seega saab kenasti hakata taas ehitama uut maailmakorda!!!

USA roll külma sõja alguse rahvusvahelistes suhetes ja maailmamajanduses

Seega on siis määrav. Ent Stalin ei taha seda tunnistada, pealegi igast ideoloogilised vastuolud, seega siis Külm Sõda. RS-des on Euro-riikidel vaja USA tuge, et NL-i haardele vastu seista. Majanduses veelgi suurem USA dominants esialgu, sest Euros ju sõjapurustus4ed. Marshalli plaaniga hakatakse Eurot taas üles ehitama. Samuti rajatakse Maailmapank (IBRD) ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). 1944 Bretton Woodsi süsteem ka: Euro valuutad on sisuliselt seotud USD-ga. Oluline ka Marshalli plaan, mis aitas 1948-51 Euroopal sõjast taastuda. Sellega jagati üle 10 miljadi dollari Lääne-Euroopa maadele. Muidugi on oluline ka NATO loomine, mis sai põhiliseks sõjalise ja poliitilise koostöö instantsiks USA ja ta liitlaste jaoks.

Ohjeldamispoliitika

Saab alguse Kennani "pikast telegrammist". Igast tüübid arendavad seda veel edasi. Truman sõnastab selle, et igalpool, kus vabad rahvad ohus, peab USA sekkuma. Põhimõte selles, et kuna kommunism tahab laieneda, siis tuleb seda takistada. Et otsest sõda ei puhkeks, siis tuleks ise torkimast hoduda, aga kui vaja, siis teise poole ofensiivile tuleb küll samaga vastata. Et käib ülemaailmne võimuvõitlus, siis on USA sekkumine ükskõik kus vajalik, kui seal oht kommunismi levikuks.

Ühendriikide külma sõja militaar- ning kaitsestrateegiad

Terve hunnik, neid tuleb veel lähemalt uurida.

USA – Ladina-Ameerika poliitiline ja majanduslik integratsioon 20. sajandi II poolel

Pärast II ms-a olid ikka suht sagedased, et kukutada vasakpoolset või muidu ebameeldivat riigijuhti. Tuntumateks näideteks on Pinocheti võimuleaitamine 1973 ja Argentiina hunta toetamine (kuni see lolli peaga Sbr vastu sõtta läks).

Pärast II maailmasõda püüdis USA aga ka Lad-Am maid endaga ühtsesse koalitsiooni viia. Selleks loodi org (OAS 1948/51) ning NAFTA (USA-Kanada-Mehhiko). Jätkas ka sekkumist riikide poliitikasse, eriti 1960.-70.-tel (Kuuba-teema). Alates 1980.-test toetas üldist demokratiseerimist, et huntad jms kukutada ning taas heanaaberlust katsetada. Viimasel ajal suhted jahenemas, sest ühelt poolt ei meeldi lad-am-lastele Bushi möllamine, teisalt aga on seal võimule tulnud vasakpoolsed tegelased, kes niikuinii USA-sse hästi ei suhtuks.

Konfrontatsioon Kuubal

Ilmselt aastad 1959–62, kui asi kõige tulisem, eriti Sigade laht ja raketikriis. Aga phmtl jätkub USA-Kuuba konfontatsioon ka ju praegugi veel. Ja isegi KUUBAL, sest seal on ju kurikuulus Guantanamo baas.

USA operatsioonid Kesk-Ameerika riikides

Kariibi piirkonnas möllasid eriti, kukutades ebameeldivaid riigijuhte. Tavaliselt tegutseti otsese interventsioonita, toetades lihtsalt opositsiooni vms. Aga tungiti ka jõuga sisse Tuntumad näited ilmselt Nicaragua contrate toetamine, 1984 sissetung Grenadasse ja 1989 Panamasse.

Ühendriigid Korea sõjas

1950–53. MacArthur tahtis ka Hiinasse tungida, aga Truman ei lubanud.

Kodanikeõiguste piiramine ja antikommunistlik puhastuskampaania (1920ndad/ 1946-56)

KKK ja muud immigrantidevastased + FBI + Red Scare + maffia + korruptsioon + eliidipoliitika. Seda siis 1920.-tel.

1946 seoses tekkiva külma sõjaga hirm, et kommarite agendid on kõikjal. Mõnongaid ka avastatakse, see kütab hüsteeriat veelgi. Teib paranoiaõhkkond, mis osalt sarnaneb isegi Stalini omane. USA "taskustaliniks" on vihane antikommunist McCarthy, kes arvab, et kõik vähegi "kahtlased" tuleks kas vangi panna või riigist välja saata. Suht lambist tegutsetakse, vähegi vasakpoolsemad vennad satuvad löögi alla. Nixon kerkib sel ajal esile. Siiski läheb poliitika lõpuks liialt hüsteeriliseks ja seda hakatakse piirama. 1950.-te teisel poolel pinged pisut lõdvemaks ja nii kaob otsene aktiivne "puhastus" ära.

Rassiprobleem ja desegregatsioon

20. saj I poolel neegritel raske elu, Jim Crow seadused, lintšimine ja puha. FDR oma New Dealiga parandab tsipa asja, aga mitte palju. Truman ja Eisenhower kah veel tsipa rohkemgi, ent sisuliselt jääb Lõunas segregatsioon ikkagi alles. 1950.-te lõpust see küll selge rünnaku all ja kodanikuõiguslased saavutavad tõelise läbimurde 1960.-tel (ML King, Malcolm X jne). Kennedy ja Johnsoni ajal seega neegrite suur esiletõus ja ka riiklik poliitika toetab seda (et kod õigused popid, siis riigil muidugi kasulik seda teha). Aga neegrid pole ikka rahul, tekivad eri pinged, et ikka pole päris võrdne jmi, seega verised kokkupõrked ja terrorigrupid. Õli lisab muidugi tulle ka Vietnami sõda ning massiivne sõjavastane liikumine, mis hägustavad pilti ühe enam. Suur kahtlemine riigis, ebastabiilsus, lõpuks veel Watergate ja siis...

USA indiaanlaste olukord ja latiinode liikumine

Indiaanlastel vähe õigusi kuni 1960.-70.-teni. Tänapäevalgi hoolitakse neist neegritega võrreldes suht vähe. Latiinod viimasel ajal hakanud häälekamalt oma õigusi nõudma, massiivne sissetung Mehhikost jne

Transatlantilised suhted külma sõja perioodil

On suht soojad, sest ju ühine suur vaenlane. Eriti tihedad suhted Sbr-ga, mis jätkuvad tänini. Pr-ga probleeme, sest de Gaulle tahab kogu aeg oma joont ajada. Sks on USA indel liitlane, sest pool temast ju kommarite käes ja tahab kindlat seljatagust. Kui 1960.-tel see veidi värisema hakkas (Kennedy justkui pold Berliini küsimuses 100% L-Sks selja tsga), siis alustasid omavahel tihedamat koostööd kohe Pr ja Sks.

NATO sisene koostöö

Üheski sõjas koos ei osaletud, rohkem hirmutusvahend, pealegi keeldus de Gaulle seal USA kontrolli all olemast ja lahkus selle sõjalisest org-st. NATO keskus siiski kogu aja Euroopas (algul Pr-l, hiljem Belgias). On kesknõukogu (SHAPE) ja poliitikas selge üksmeel, phmtselt isegi Pr-ga. 1999 Kosovo operatsioon oli NATO esimene ja seni viimane sõjaline operatsioon, mis näitas, et sõjaline org-i-sisene koostöö pole pehmelt öeldes kuigi ladus.

Berliini kriisid ja USA

Ilmselt tahab 1948 ja 1961 omasid.

Teise maailmasõja järgne majandusbuum ja sotsiaalprobleemid

Rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks, nagu ikke? Töölised ei saa piisavalt palka, jonnivad, streigivad. Ametiühingute massiline kasv ja politiseerumine. Neegrid jt nõuavad oma õigusi taga. Linnad slummistuvad, tekivad jõuikate valgete äärelinnad (a la Nõmme, Tiskre, Viimsi).

Demokraatide sisepoliitika (1961-69)

Püab sotsprobleeme lahendada (eriti Johnsoni "suur ühiskond").

Vietnami sõja problemaatika

USA-l tõsine mure, et palju sekkuma peaks, võiks ja tohiks ja mis kodused ütlevad. Ei oska seda kuidagi serveerida ja maine muudkui langeb, ei sekku nii palju, et kommareid takistada ja nii jookseb kõik rappa. Alles 1973 rahu, aga siis juba hilja, sest L-Vietnam ei saa üksinda hakkama. Seega suur häbi USA-le. Põhiline, mis rahva sõja vastu keeras, oli ilmselt konflikti VENIMINE ja otsustavate lahenduste puudumine. Kogu jama ka doominoteooria ja üldise kommarlusvandenõu kartuse süü: kui Vietnam langeb, siis võidutseb kommarlus ka mujal, a la et Vietnami kommarite taga on hiinlased, nende taga aga omakorda NL.

Presidendi institutsioon USA poliitilisel maastikul

Haakub suuresti järgmise küsimusega.

„Kõikehõlmava“ presidendivõimu kujunemine

Algab FDR-i ajal ning lõppeb Nixoni ajal. Jätkub alates Reagani ajast. Phmtl see, et presidendi ametkond kontrollib kogu riigis toimuvat, suunab poliitikat ja püüab mõjutada-suunata kõike, mis üldse toimub. Kompentents võimalikult palju presidendi alluvate kätte, bürokraatia meeletu kasv. Muud riigiasutused seetõttu kas marginaliseeruvad või allutatakse presidendi meeskonna mõjuvõimule.

Watergate`i afäär

Nixoni "torumehed" jäid demokraatide järgi nuhkimisega vahele ja paljastus julgeolekuorganite suur ja tegeliku kontrollita mõjuvõim, nagu ka presidendi väga lai tsiviilkontrollita võim. Pärast kaheaastast uurimist oli Kongress valmis presidenti tagandama, too ennetas neid ja astus ise tagasi. Presidendi instants oli kaotanud suurema osa rahva usaldusest ja järgmine president Ford kannatas selle all tugevalt. Aga Kissinger jäi ikka ametisse!!

1970ndate majandusraskused

Algasid Vietnami sõja tõttu, arenesid edasi naftakriisi pärast ja lõpuks varises Bretton Woodsi süsteem kokku. See andis veel ühe hoobi USA eneseusaldusele. Asjad hakkasid paranema alles Reagani ajal.

Vabariiklaste välispoliitika (1969-77)

Oli Kissingeri põhitegevusaeg. Nixon ja tema "kolmnurkne" poliitika. Hiljem Ford sisul jätkas seda kurssi.

Reaganoomika ja väliskaubandus

Vabakaubandus, piire pole

Sotsiaalmajanduslikud trendid 1990/2000ndatel aastatel

Tehnoloogiline areng ja töötuse mõningane kasv. Majandus siiski tugevam võrreldes näiteks Euroopa omadega. Viimasel ajal majandus ühe enam pekkis, sest Iraagi sõda jms neelab väga suuri kulutusi. Vaesus endiselt suur probleem.

USA sõjalised operatsioonid Lähis-Idas (Liibanon, Iraan, Afganistan)

• Liibanon: 1976 evakueeriti inimesi kodusõjas olevast Liibanonist; 1982-83 suuremad USA väeüksused, mis püüdsid taastada stabiilsust vähemalt L-i pealinnas Beirutis. Ei tuld välja, palju kriitikat seepärast.
• Iraan: 1980 püüti vabastada USA saatkonna vallutamisel võetud pantvange, ent edutult (helikopterid kukkusid kõrbes all vms). Hiljem vahetas Reagan nad relvade jms vastu välja. 1987-88 seoses Iraani-Iraagi sõjaga mitmesugused mereväeoperatsioonid, mis otseselt küll Iraani pinnale ei jõudnud.
• Afganistan: 1980.-tel aidati NL-i vastu võitlevaid afgaane, 1998 pommitati seal oletatavaid terroristide laagreid ning 2002 mindi siis sõjaga sisse ja põrmustati Taliban.

Lahesõda ja USA initsiatiivid Iraagis

Lahesõda toimus 1991, pärast seda, kui Iraak oli 1990 okupeerinud Kuveidi. USA jt väed tungisid kiiresti sisse ning vabastasid alla kuuga Kuveidi. Edasi ei tungitud, sest kardeti suuri ohvreid, piirkonna ebastabiilsust ning pealegi pold neil ka mingit plaani, mida edasi teha.

1991-96 aidati Türgi baasi kaudu kurdidel Iraagist põgeneda. 1992-2003 olid Iraagis lennukeelutsoonid, mida valvasid USA-Briti jt sõjalennukid. Need olid mõeldud rahvusvähemuste kaitseks, keda Husseinil meeldis piinata. 1998 toimus operatsioon "Kõrberebane," kus karistusaktsiooni käigus pommitati Iraagi sõjaväebaase jms-st.

2003 toimus siis teine Iraagi/Lahesõda. USA väed vallutasid kiiresti Iraagi, ent siiamaani pole suudetud olukorda stabiliseerida.

Ühendriikide globaalne võitlus terrorismiga

Haakub tihedalt . "War on Terrorism"- sisaldab kogu USA 9/11 järgset julgeolekupoliitikat. Püüab igakülgselt võidelda terrorismi leviku, tekke ja eriti muidugi tagajärgedega. Ennetamiseks kasutatakse samuti enamasti sõjalist jõudu (ennetavad sõjad ja rünnakud). Haakub ka "kurjuse teljega": paariariigid, mis toidavad terrorismi.

Neokonservatism ning „demokraatia eksport“

Neokonsad hakkasid arenema FDR-i ajal liberaalide ja vasakpoolsetena. Toetasid kodanikuõigusi, antikommunistlikke liberaale ning patriotismi. Vietnami sõja ajal liikusid tunduvalt paremale, pettudes ka Johnsoni "suures ühiskonnas". Selle asemel muutusid isegi militantlikeks parempoolseteks ja liitusid vabariiklastega, nendena jõudsid tippu Reagani ajal. Võtsid omaks ülemaailmse demokratiseerimise ideaali ehk Wilsoni põhimõtted. Nende arust tuleks aga kõik ise ära teha, mitte lihtsalt formaalselt sõnadega toetada. Ehk siis militantlike vahenditega helgema tuleviku poole (seega seoseid ka kommarlike revolutsionääridega!). Bush vanema ja Clintoni ajal olid opositsioonis, sest olid vastu kaitsekulutuse vähendamisele ja üldse lõdvemale välispoliitikale, aga Bush noorem on ka üks NENDEST!!!

Bushi poliitikat peetaksegi pesuehtsaks neokonservatismiks. Seega kõik ennetavad rünnakud, sõjad, terroristide peksmised, demokraatia levitamine jnejne otseselt sellega siis seotud.

Vastuolud Euroopaga

teema:

Välispoliitilised väljakutsed 21. sajandi algul

Ehk mis saab edasi? Kuidas areneb võitlus terroristide ja demokraatia eksportimise nimel? Kas Iraani tungitakse sisse? Kuidas suhtub Putini-Venemaa? Mis teeb Euroopa, kuda suhted arenevad? Kes saab järgmiseks pressiks ja mis polli ta ajama hakkab? Kas USA jääb tugevaimaks riigiks? Kas ta hakkab taga ajama rahvuslikke huve, nagu soovitab Kissinger, või jätkab wilsonlik-usalikku teed ehk suht ennustamatut kõikumist isolatsionismi ja internatsionalismi vahel?

Linke

• USA vägede sekkumiste loetelu 1776 kuni 2007
• USA presidendid
• USA välispoliitikast